Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

Õppejõud: Ülle Pärli

20.02.2013 LOENG
Loengud ja kohustuslikud seminarid. Seminarideks tekstid.
Üldised printsiibid.

Keskseks mõisteks 'TEKST'


Alused, millele TMK toetub, kommunikatsiooniteooriad, mudeli problemaatika.


LOTMANI PÄRAND
Lotman eelkõige kirjandusloolane, seetõttu suur osa kirjandusloolised artiklid. Vene romantism, üleminekuaeg (Puškin, Lermontov). Vene romaani arengust. Vene kultuuri uurimused.
Mõttejooks vaba ja tsiteerimist ei armastanud, st ei viidanud teiste autorite konseptsioonidele.
Semiootika vs kirjandusteadus.
Varastes kirjandusteaduslikke töid arendas hiljem edasi.
Palju näiteid vene kultuurist.
Kultuuritüpoloogia artiklid - uurimisobjektid kultuuriajastud.
Keel kui süsteem. Kõiki teisi valdkondi keele järgi.

1) Püüd ratsionaalelt, objektiivselt, teaduslikult kirjeldada kultuuri, kus luuakse klassifikatsioone, kus üldistatakse
2) Kuivõrd elav on kultuuris mütoloogiline teadvus, mida ei saa ignoreerida. Märksõnad: korduvus, vastandused, samasus, ruumilisus. Huvi pärisnimede vastu.
3) Ajalooline vaade, lineaarsus, ajaloolisus. Pole omane ei teaduslikule ega müüdilisele mõtlemisviisile. Tsüklilisus - kultuuritsüklite vaheldumine.

Lotmanilt ei saa ühest HEAD meetodit uurimiseks.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


---27.02.2013 LOENG---

Lingvistiline struktuur
Kunstiteos kui struktuur
Lotmani loengud strukturaalsest poeetikast

Struktuurse lingvistika põhiseisukohad

Vladimir Toporov - artikkel pärisnimedest, toponüümidest.

Roman Jakobsoni külaskäik Moskvas - mõju kirjandussemiootikas, üldisemas semiootikas. Mitmed seisukohad töödest aktuaalsed - keel kui kommunikatsiooniviis. Fonoloogiline õpetus - Semantilise tähenduseta. Foneem minimaalne keeleelement, ei jagune väiksemaks enam, erinevad läbi diferentsiaaltunnuste (heliline, helita häälik). Vene käänded, nende eessõad, üldised tähendused. Invariant. Keele funktsioon. Seotud praha lingvistilise ringiga. Iga süsteem muutumises pidevalt.

Sümpoosium 1962
Struktuurse tüpoloogia sektor - eesotsas Toporov
Puumudel müüdi kirjeldamisel (keeles süntaksi kirjeldamisel)

V.Iva:nov - müüdiuurija, vene kirjandus
A.Pjatigorski - orientalist, filosoofiline mitte teaduslik. Lotman suhtus temasse skeptiliselt. Kaldub fenomenoloogiasse.
J.Levin - matemaatik

Objektiivne universaalne kirjeldusviis. Universaalne keel.

60ndate algus otsingute aeg, elav igas valdkonnas, maailmapilt avaneb, kirjandustekstid, Bulgakovi 'Meister ja margariita' esmakordselt. Geneetika. Kunstiinimeste repressioone polnud, ajakirjad hakkasid ilmuma = soodne pinnas vaba mõtlemise tekkimiseks.

B.Jegorov - lugedes Norbert Wieneri raamatut - küberneetika ja informatsiooni edastamise teooriad. Hakkas tähtsustama matemaatikat, loogikat, kirjutas Lotmanile 63ndal aastal.
Lotman jagas Jegorovi vaimustust matemaatikast.

Kui Lotmanit enam polnud, hakkas kõik hikuma - nimi muutust Moskva-Tartuks, hiljem räägitu juba ainult Moskva semiootikast.

***STRUKTUURNE LINGVISTIKA***
Üks alustest, millele semiootika tugineb.
Tähelepanu keelele kui süsteemile. Kuidas see süsteem ehitub, mis on selle elementideks, missugused on elementidevahelised suhted?

HJELMSLEV
-keel kui süsteem
-keeleteooria, et kirjeldada teksti - tekst on põhieesmärk. võimaldaks mõista tekste, mida veel ei ole. universaalsed struktuurid, kuidas igasugune tekst ehitub.
-kuidas elemendid võivad teljel üksteisega seotud olla:
1) kahepoolne sõltuvus - üks ei eksisteeri ilma teiseta (aluse ja öeldise sõltuvus)
2) Vabasõltuvus - üks võib vabalt olla ilma teiseta (täiend ja sõna)
3) Ühepoolne sõltuvus - ühel on teist vaja


SAUSSURE
-keelemärgi duaalsus.
-kõne ja keel (vajavad erinevaid lingvistikaid, lähenemisi)
-keele sotsiaalsus
-üksikinimene pole võimeline muutma ja looma keelt
-arbitraarsus ja konventsionaalsus
-keel kui üks võimalikke märgisüsteeme.
-sõna paikneb sünkroonia ja diakroonia ristumiskohal (valiku- ja kombinatsioonitelje, paradigmaatika- ja süntagmaatikatelg)
-morfoloogia (grammatika, sõnaehitus). mudel, mis pärit keeleõpetusest, iseloomustab süntaktilise telje ülesehitust.
-süntaks. lauseehitus. viib keelest juba välja, äärmine tasand.

Grammatika on millegi formaalne ehituslik struktuur. Mingil määral saab tõmmata paralleele koodi mõistega. Lotman ütleb, et õige kood on vaba semantikast.
Grammatiline kategooria - üksteisele vastanduvad grammatiliste vormide süsteemid, nt aeg ja sugu (meessoost sõnad, naissoost sõnad millel ei ole mingit seost tegeliku sooga)
Grammatiline tähendus leksikaalse tähenduse kõrval.
Keel on kui teatud funktsioonide võrgustik. Igal elemendil on autofunktsioon - suhe teistesse elementidesse.
Tekst on ka terviklik süsteem. Kunstitekst on unikaalne ja loob iga kord alati oma keele.
Keel on süsteem, mis on üles ehitatud hierarhiliselt, tasandiliselt - St keel liigendub väiksemateks osisteks
TEKST -> lause -> sõna -> morfeem -> häälik (tähenduseta keeleelement)
Tekst vs hääkik - vaadates teksti TERVIKMÄRGINA ei saa seda jagada, nagu ei saa jagada häälikut.

Foneem abstraktne üldistav mõiste, häälik on see, mida ma reaalselt hääldan.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---06.03.2013 LOENG---

Futurismis kujutava kunsti tähtsus
Kultuur on see, mis annab tekstile funktsiooni. Kultuur võib tekste unustada ja ellu äratada.
Lotman vaatab ka kultuure kui tekste.
Invariantsed elemendid ja nende funktsioonide leidmine.
Faabula - süvastruktuur, tekst tuleb läbi töötada, siis jõuame selleni. Ajalises ja põhjuslikus järjekorras sündmused
Universaalne keel. IGOR MELTŠUK. Vene keele sõnaraamat -> sõltuvussuhete funktsioonide kirjeldused, seletav-kombinatoorne sõnaraamat.
Tekst mõtteks, mõte tekstiks - vajalik reeglite süsteem.
Fonoloogiline ja semantiline on keele kui sellise jaoks piirtasandid. Teksti semantiline tasand on kui korrastamata tähenduste võrgustik. Teksti tähendust ei saa üheselt fikseerida, jätab meile erinevaid võimalusi. Süntaksit saab kirjeldada jällegi puuna. Morfoloogiline ja foneetiline tasand on lineaarsed.
Binaarsed vastandused

Benveniste Saussure'i kohta:
duaalsus printsiip, millest tuleneb mõistete erinevuste aparaat. Kõigel lasub opositsioonide pitser.
Kõla ja tähenduse duaalsus
Keele ja kõne duaalsus
Och so vidare

Romantiline tekst ehitub läbi vastanduste. Autoreid:
WILHELM VON HUMBOLDT - Juba meeltega tajutavas maailmas tajume duaalsuse printsiipi. Mina ja mitte-mina.
GUSTAV ŠPET 20.sajandi algus, toetub fenomenoloogiale
Süsteem objektiivne, inimese ja keele suhe, kuidas keelt kasutame, mis on keel kellegi jaoks.

KULTUUR ALGAB SIIS, KUI TULEB KEEGI TEINE.

Igasugune keel hakkab ennast mõtestama, suhetstades end mõne teisega. Lotmani näide: esimesed sõnaraamatud on ikka kakskeelsed.
Kultuur konstrueerib ise omale selle teise, oma näo järgi, kujuneb mingist kindlast vaatepunktist.
OMA-VÕÕRA KÜSIMUS.
TEISEGA suheldes saan ka endast midagi teada.

Kultuur on ajalooline, ta mäletab.
Ajadimensioon liialt sees müüdiuurimises

Üheltpoolt keel kui modelleeriv süsteem, teisalt kommunikatiivne funktsioon. Modelleeriv vaatleb keelt kui sellist, kommunikatiivne viib keelest välja ja uurib, kuidas infot vastu võetakse ja edastatakse jne
Lotman on rääkinud tekstist kui seadeldisest. Saatja-vastuvõtja. Adressaat-adressant. Tema meelest ei saa keelt ja koodi samastada, keel on ajalooliselt tekkinud ja muutunud, ta pole puhas kood.
Keelt ei saa puhtalt objektistada, sest me ei saa keelest päris väljuda.

Kultuuris palju märgilis mudeleid, millel pole kindlaid piiranguid, mütoloogiad, kunst, filosoofiad. Kuidas müüdid, religioonid jne modelleerivad maailma? Paralleel Cassireri sümboolsete süsteemidega.

Loomulik keel ei ole päris täielikult kohandatav.

Lotmani puhul saab tähtsaks kunst kui modelleeriv süsteem.
Sekundaarne modelleeriv süsteem asendas semiootika mõistet
Elementide eristamine, tasandilisus
Kunst kui mudel. Mille suhtes -> REAALSUSE

Lüüriline mina.

TEKST: Lotman kunstist

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---13.03.2013 LOENG---

Kunst modelleerib tervikut, elu tema kõige üldisemates seaduspärasustes.
Kunstiteos on ise struktuurne
Kunstikeel ei ole ühesel tõlgendatav, ei saa ammendavat tähendust, tuleneb suurest.

Lotmani jaoks oluline nii autor, tekst kui lugeja.
Kunstiteos kui mudel - alati migni suurema mudeli element

Tekst nagu elu, subjektiivsus, tekstil on väärtus kui see suhestub lugejaga - naiivne realism.

Ad hoc semiootika - semiootika, mis tekib siin ja praegu. Objekt annab kätte, kuidas kirjeldada.

[[[Tekstist mingi tõdemuse kohta mingi näide, aga ei jõudnud teha ja ta ei andnud ülesannet]]]

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---20.03.2013 LOENG---

*Vladimir Toporov
'Tekst ja ruum'
Mütoloogililine tekst ja müüdiline ettekujutus maailmast kui ruumist. Tahab vaadelda teksti kui ruumi ja vastupidi.

*Miks on tekst tähtis?
Maailm on miski, mis ootab meilt interpreteerimist, nii nagu tekst on loetav ja interpreteeritav. Me leiame end juba interpreteeritud ruumist, mõtestatud, kirjeldatud maailmast, valmis tekstist. Maailma hakatakse mõistma kui kultuurimaailma. Maailm millele inimene on juba tähendused andnud. Tekst on inimese poolt juba mõtestatud maailm.
Maailmatunnetus võrdub filosoofilise uurimusega.

*Zara Mints
Vene sümbolism
'Teksti mõistmine ja sümbolistlik esteetika'
Müüdiline arusaam maailmast. Näitab, et müüdipõhine arusaamine ei kuulu vanadesse kultuuridesse, vaid see on aktuaalne ka hilisemates kultuurides.
Oluline tekstide hierarhia. Maailma müüdiline olemus väljendub selles, et leidub kõrgeim tekst (esmamüüt, jääb argises maailmas tabamatuks), vajame sümboleid. Elutekstid, kunstitekstid - esmamüüdi variatsioonid, manifestatsioonid.

*Tekst on semiootiline ruum, kus toimuvad tähendust lovoad protsessid, tihti võrreldud ka elava organismiga, mis on suuteline genereerima uusi tekste, uusi teateid. Ei ole lõpetatud, staatiline.

Teksti tunnused:
1. Väljendatus mingis keeles
2. Piiritletus
3. Struktuursus (hierarhiline)
(Vähemalt kahekordselt kodeeritud)


Funktsionaalsed ja pragmaatilised (saatja-vastuvõtja probleem, kommunikatsioon) tekstiteooriad.
Tekst on alati adresseeritud, saatja valib vastavad vahendid, keele, kultuuri, diskursuse, et valida vastuvõtja. Teda nimetatakse implitsiitne lugeja.
Võime vaadata teksti kui mingit kõneakti.
Teksti nö kuldlõike otsimine?

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---27.03.2013 LOENG---

Tekst
Korrastusprintsiibid, millede vahelised konfliktid põhjustavad teksti tekke.
Keele lasued süntaktiliselt korrastatud, kui rütmiline printsiip
Semantiliselt.

Kultuur kui mitmekeelne subjekt
Tekst vajab sümmeetriat.
Tekst on kutluurielement

Semiootikas populaarseks aju-uuringud ja asümmeetria poolkerade vahel.

Tekstiteooriad:
1) Teksti funktsioon kultuuris. Tekst on funktsiooni täitja ja funktsioon tekstiülene.
2) Tekstide kaudu funktsioonide väljalugemine.

Millist kultuurilist rolli tekstid mängivad?

Eco eristab kahte järgnevat teooriat:
1) Koodide teooria, tekstid vaadeldud kui koodide realiseering. Strukturalistlik lähenemine. Selgitada välja koodid ja läheneda tekstidele süvastruktuuride kaudu. Keskenduvad ka võimalustele.

Lotmani järgi satub tekst kunagi nulltasandini - ta pole enam tekst, vaid puhtalt lingvistiline kirjutis.

-Kultuuritekst - sekundaarses keeles antud tekst. (suuline tekst ei pruugi olla kultuuritekst, pigem käib kirjaliku kohta; sekundaarses keeles tekst võib olla ka loomulikus keeles(??)
-Koodtekst - mütoloogilise orienteeritusega kultuuride puhul. Vahelüli keele ja teksti vahel. Teksti ehituslik mudel, mitte reeglite abstraktne kogum.
-Ümberkodeerimine - kunstitekst nt

AUTOR-TEKST-LUGEJA
*Autori ja lugeja suhe on nagu palindroom (ühelt poolt lugedes sama, mis teiselt poolt)
*Autori ja teksti suhe, kuidas sünnib tekst? Lotman vaatles Puškinit ja Pasternak. Püüab esitada intuitiivse akti loogilist mudelit - kuidas autor jõuab tekstini. Lotman vaatas nende mustandeid, kuidas liigub autor ideaalini. Poeedil kaks teksti kirjutamise ajal - see mida kirjutab ja ideaaltekst. Mustandite kaudu liikumine tunnuste hierarhia. Ilmnevad erinevad korrastusprintsiibid.
*Tekst ja auditoorium - tekst valib ise auditooriumi, ta on aktiivne, mõjutab vastuvõtjat.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---17.04.2013 LOENG---

BINAARSED OPOSITSIOONID

Sarnasuse suhete rikkumine ilmub teksti dekodeeri või vastuvõtu puhul. Hoomata tervikut, seetõttu oletuslikud lahendused 'hang aitab luua maalähedast mõtteviisi' -> Hang on tegelt nimi, aga võime seda lugeda ka nimisõnana.
Kodeerimisel valime elemendid enne nende ühendamist.
Levi-Strauss. Semantilised opositsioonid.

Iva:nov 'Paaritu ja paaris'
Semantiline süntaks. Struktuurse ehituse tähenduslikkus kesksele kohale. Semantika sai oluliseks. Tähenduse tekke küsimus. Küberneetika, teaduste sünteesimine, Carnap.
Kuivõrd duaalsuse põhimõte kuulub süsteemi kirjeldussüsteemi.
PAREM JA VASAK
pühendatud sümmeetriale ja asümmeetriale. Goethest: kahetis kui maailma olemuslik printsiip - mina ja asjad, valgus ja pimedus, keha ja hing, vaim ja mateeria, jumal ja maailm, mõte ja ulatuvus jne
V.Vernadski - seotud Lotmani semiosfääriga
Antroopsus - inimlik mõõtkava, antropoloogiline printsiip ajakäsitluses

Opositsioonide variandid jne võivad kohti vahetada, st hüve ja mittehüve - see mis on hüve ühes kontekstis, ei pruugi seda olla mõnes teises.
TRIKSTER - selline vahepealne tegelane, mitte üdini hea, mitte halb ja hävinguttoov.

Tema ei ole isiklik asesõna, ta on mitteosalev, võõras, väljaspool dialoogi. Asesõnad on tühjad ja dünaamilised.
'Mina ON keegi teine' -> võõrandamine.
Russell ütles, et on kaks tõelist egotsentrilist sõna keeles, seega ka pärisnime (kõik ülejäänud üldnimed): SEE; MINA (aga selle suhtes ei ole ta ka päris kindel). Nad on seega ka pseudosõnad ja tähendus ainult kindlas situatsioonis.

KONTROLLTÖÖ 8.mai: põhilised mõisted, teeside lahtiseletamine, vt kordamisküsimusi.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---24.04.2013 LOENG---

*Uurimus mingi kultuurinähtuse kohta, st analüüs Lotmani järgi.*

Lotman räägib bin.opositsioonidest ka kunstitekstides, teksti terviktähenduses, teksti semantika.
Arhaiseerimine
Tekstide vahelised suhted. Kultuur kui tekstide maailm - tekstid moodustavad keerulise süteemi
Seadusetest päevikuteni -> erinevat tüüpi tekstide kaasamine annab mahulise ülevaate mingist ajastust
Lotmani pragmaatiline aspekt: kuidas tekstide kaudu suhelda kuidas need toimivad
Kultuur kui kõnelus, lakkamatu dialoog. Kultuur määratleb ennast alati läbi teise, ennast mõistetakse läbi teise, konstrueerime teise. Oma vs. võõras
Võõra integreerimine oma kultuuri, nii et säilib võõra olemus.
*Hennoste järgi oli Noor Eesti rühmitus enese kolonisatsioon*
Lotman võrdleb ja vaatleb erinevaid ajastuid, tüpoloogiaid.
Tekst <-> kood
Semioos = nimetamisega? Nimetades midagi, me ka loome selle ja kutsume ellu: nt nimetades Jumalat, me ka loome selle.
Müüdiline mõtlemine opereerib pärisnimedega, loogiline mõtlemine üldnimedega.
Pärisnimi on semantiliselt puudulik.

RUUMILISED MUDELID
Ehituvad oma olemuselt vastandustele ja oma vaatepunktile toetudes.
Kanti arusaam ruumist - nii aeg kui ruum on aprioorsed ja puhtad vormid, need vormivad meie tegelikkuse kogemust ja vastuvõttu
Ruum on miski mida kehad hõlmavad, ta pole kunagi tühi, samas olemusest sõltumatu.
Iga osa ajast on piir selle vahel, mis oli ja mis tuleb
Semiosfäär on semiootiline isiksus

Sisemine ruum ja välimine ruum
Väline on struktureerimata ja korrastamata

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

----15.05.2013 LOENG---

Foneem ei jagune enam tasanditeks, kuid jaguneb diferentsiaaltunnusteks.
Tekst on kodutu, ta pole kinnistunud ühte kultuuri ega autori juurde.

KULTUUR
Kultuuril on omane segmenteerida maailma, ruumi, aega ja seda korrastada. Kultuuriline maailm koosneb ajalistest üksustest.
Kultuur kogu aeg ajalises muutumises. Ajaga seotud dünaamika, võimeline end ümber korrastama.
Kuidas ajalugu toimub, kuidas kultuur ajas toimib ja kuidas me toimunud sündmusi kirjeldame - ajasemiootika ja ajaloosemiootika.
Kultuuris tsentrum ja perifeeria, korrastus. Kultuur peam tunnetama oma piire, kuigi need ei ole hoomatavad, sest me ei oma kultuuri tervikuna.
Piir ja horisont? Horisont on liikuv,

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
---KOLLOKVIUMI KONSPEKT---

FILMISEMIOOTIKA
(Filmi)kunst pöördub audika reaalsusetunnetuse poole, vaataja muutub kujutatud fantastilise sündmuse kaasosaliseks ja tunnistajaks. Seetõttu suhtub sellesse kui tõelisesse sündmusse.
*Filmikunsti kultuuriajaloo oluline probleem: kõik tehnilised täiustused võivad teenida sotsiaalset progressi ja ühiskondlikku hüvet, samas saab neid kasutada ka vastupidistel eesmärkidel.
*Sama ka märgilise kommunikatsiooniga -> peaksid teenima informatsiooni, tihti kasutatud desinformeerimise eesmärgil. Märgi ja vale samastumine ja võitlus nendega. Sõna.
*Sellest arenes vastandus tekst, mis võib olla väär - tekst, mis ei või olla väär (müüt-ajalugu)
*Tähtsaks sai tõene dokument, reportaaž mida toodi kunsti sisse
*19.sajandil muutus ajalehereporteri tähendus: valetab nagu reporter. Tema kohale fotograafia - elu reaalses autentsuses
*Edasi film. Liikuv foto. Kõige dokumentaalsem autentsus.
*Filmikaadrite fotograafiline täpsus ei raskendas filmi sündi kunstina (kinnitavad informatsiooniteooria seisukohad)
*Autoril väga suur hulk võimalusi kuidas peegeldada objekti, muudab maailma kujutised märkideks ja seega küllastab maailma tähendustega -> kunsti eesmärk muuta objektid tähenduste kandjaks
*Pudovkin, Eisenstein, Aleksandrov: pildi- ja helikujundi ühendus peab olema kunstiliselt motiveeritud -> nihe paljastab selle motiveerituse.
*Puškin 'Upun pisaratesse väljamõeldise pärast' -> näitab hästi duaalsust, sest pisarad seetõttu, et võtaksime kujutatut nagu reaalse eluna ja tõelisusena, aga samas me teame, et tegu on väljamõeldisega ega eksisteeri tegelikkuses -> emotsioonid peaks kõrvale lükkama. Kunst nõuab kahekordset elamust: unustada ja meeles pidada, et sa vaatad väljamõeldist.
*Must-valge (ekraaniväline tegelikkus) ja värviline (süžeeline reaalsus)
*Kaader kaadrist - samade kaadrite ümberpaigutamine objektitasandilt metatasandile -> semiootiline olukord, mõte ajada vaataja segadusse, sundida vaataja janunema lihtsate ja tegelike asjade järele.
*Film ei ole kunagi terve tegelikkus, vaid tükk sellest, mis on välja lõigatus ekraani suurusena. Filmis oluline ekraanivälise maailma struktuuri küsimus. Ekraanimaailm on alati osa mingist teisest maailmast, see määrab põhilised filmikunsti omadused.
*Filmimaailm on meie poolt nähtav maailm. Filmikunstis on vaatepunkt kui ülesehitusprintsiip ühetüübiline romaaniga - romaani autorijutustusele vastab filmis kaadrite ahelast moodustuv filmijutustus.
*Motaaž: Eisensteini järgi ongi filmikunst montaaž. Montaaži arengu kolme ajaloolise etapi konseptsiooni:
1) ühe vaatepunktiga filmis on selleks plastiline kompositsioon
2) mitme vaatepunktiga - montaažikompositsioon
3) Helifilmis muusikaline kompositsioon
*Esimeses on montaaži roll kompositsioonilise üldistuse ühendamine kujutiste endaga, mõtestatud koosasetus ja kujutise üldistatud kontuur. Teises on montaažil üldistuse roll. Kolmandas kujutise ja heli sisemises sünkroniseerituses.
*Vastupidiselt Eisensteinile Bazin kritiseerib montaaži.
*Mittekunstiliste struktuurielementide järjestamine: kommunikatsioonisüsteemi uurimine kahest aspektist: invariantse struktuuri vaatepunktist JA selle süsteemi struktuursete printsiipide realiseerimist mingite materiaalsete vahendite abil.
*Niipea kui keele tasandil vastab talle mingi struktuurne seaduspärasus, kaotab ta ootamatuse ja võib olla ennustatav. Kasvab liiasus, väheneb infokoormus.
*Mittekunstiline kommunikatsioon eeldab, et kuulaja saab uue teate, kuid kood on talle juba enne tuttav. Normaalne keel on oma õigsuse jõul märkamatu, märkme siis, kui keegi räägib väga kummaliselt nt, grammatiliselt valesti jne. Pööratakse tähelepanu infole, mitte keelele endale, sest sealt ei ole üldiselt midagi uut õppida, selle struktuur on selge.
*Kunstis ei vähenda aga struktuurne seaduspärasus tema infohulka, kunstiline struktuur surub maha liiasuse. Infot saadakse siin ka keelest mitte ainult teatest. Seetõttu pole keel kunstilises kommunikats aktis kunagi märkamatu.
*Kunstiline kommunkats loob vastuolulise olukorra, sest kunstikeel on ootamatu, aga ootamatu on ebareeglipärane, aga ebareegipärast ja mittesüsteemsiet ei saa edasi anda - jääb märgilise vahetuse piiridest väljapoole.
*Seega kunstitekst on korraga ennustamatu ja ennustatav, seaduspärane ja mitteseaduspärane
*Kunstiline tekst on alati informatiivsem ja mahult väiksem kui ekvivalentne mittekunsti tekst = Kunsti ime.
*Erinevate süsteemide elementide põrkumine on kunstitähenduste loomisel tavaline. Ehitatakse metafooritaolised semantilised efektid, stilistilised vms kunstilised tähendused.
*Charlie Chaplini kahesus: korralik välimus (kõvakübar, kikilips) - lohakas välimus (kottis püksid, suured saapad); Käitumisega sama. Luuakse ootamatu efekt. Käitub elegantselt ja suurlinlaslikult nt seal, kus oleks sobilikum hulkurina käituda ja vastupidi. Käib kaasas vastupidine riietus nt kullapalavikus.
*Auditooriumi ootustega mängimine
*Filmielementide kõrvutamise liigid:
1) Elemendid semantilisel või loogiisel tasandil võrdsed.
2) Mõlemad elemendid kujutavad erinevaid denotaate aga sarnasel moel. (keeles kui sama sõna kordub erinevtes grammatilistes kategooriates)
*Semantiline pinge: marmorlõvi püstitõusmise näide
*Mõnikord võib olla valgustus olulisem kui asjade kujutis
*Filmiile omane jutustus - kõrvutiasetsevate kaadrike kett, mis kujutavad erinevaid objekte või ketist milles objekt vahetab mooduseid. Plaanivahetuse tõttu ekraanil vaid objekti osa, mitte tervik -> kujutab endast kaadrite vahetust või liikumist kaadrite ees -> montaažiefekt (uus tähendus) -> filmi olemus.
*Filmilindi osade kokkukleepimine ning ühendamine tähenduslikuks tervikuks on kõige levinum ja lihtsamini mõistetav montaaživorm. Aga vähem tähtis pole ka nt see, kus iga kujutis on kõrvutatud ajaliselt järgnevaga ja see kõrvutus tekitab mingi kolmanda mõtte.
*Bazin jagab filmikunsti tinglikuks ja reaalseks.igal filmiliigil oma tinglikkused -> kaasaegne film on nende kõigi süntees.


SÜMBOL KULTUURISÜSTEEMIS
*Saussure järgi sümbol ja konventsionaalne märk pole samad, sest sümbolis esineb ikoonilisust (kaalud õigluse sümbolina).
*Teisalt sümbol on märk, mille tähendus on mingi märk teisest märgireast või keelest (sümboolne tähendus rõhutatult ratsionaalne). Sellele vastandatakse aga ka teist määratlust sümbolist kui mingit kõrgema ja absoluutsema mittemärgilise olemussisu märgilist väljendust.
*Iga lingvosemiootiine süsteem peab andma oma sümbolimääratluse. See tulenev struktuuripositsioonist, milleta süsteem poleks täielik ja olulised funktsioonid ei realiseeru. Neid funktsioone teenindavaid mehhanisme kutsutakse tihti sümboliteks, olgugui et neid mehhanisme ei saa taandada mingile invariandile. Seega, iga süsteem teab, mis on TEMA sümbol ja vajab seda tööks.
*Tavalisim pilt sümbolist seondub mõttega mingist sisust, mis omakorda on väljendustasand teisele - väärtuslikumale - sisule.
*Sümbol on alati mingi tekst, tal on endassesuletud tähendus ja piir, mis lubab teda eristada ümbritsevast semiootilisest kontekstist.
*Sümbol on alati arhailine, nende tuumrühm, see pärineb kirjaeelsest ajastust.
*Samas sümbol, olles lõpetatud tekst, ei pruugi süntagmaatilisse ritta lülituda; kui siiski lülitub, siis säilitab oma tähendusliku ja struktuurse iseseisvuse.
*Sümbol ei kuulu ühte kultuuri läbilõikesse - ta tuleb ja läheb.
*Kultuuritekstid on mittehomogeensed.Nt arvamus, et 'romantismiajastu' annab meile nüüd mingi pildi sellest, on illusioon, mille tekitab omaksvõetud kirjelduskeel. Kultuuri erinevad mehhanismid arenevad erineva kiirusega. Sümbolid aga on kultuuris püsivaimad koostisosad.
*Sümbolid kannavad ühest kultuurikihist teise tekste, süžeeskeeme jm semiootiulisi moodustusi.
*Sümbolid toimivad kultuuri enesemäluna.
*Läbides kultuuri on sümbol kui midagi iidset ja teisest kultuurist pärit, teisalt aga ühildub kultuurikontekstiga, muundub selle mõjul ja muudab seda ka ise. NEed muutused, mis sümbolis tekivad konkreetses kultkontekstis, ilmneb kõige paremini selle konteksti muutlikkus.
*Sümbolitele omane määramatus: teksti väljendus ei kata sisu vaid nagu vihjaks sellele.
*Sümboli tähendusjõudlus suurem rema realisatsioonist: seosed, millesse sümbol väljenduse kaudu astub, ei ammenda kõiki tähendusvalentse Seetõttu saab ta muuta olemust, deformeerida tekstilist ümbrust jne.
*Lihtsad sümbolid (ring, rist jne) on suurema tähendusjõudlusega. Need moodust kultuuri sümboolse tuuma.
*Sümboliseeriv või desümboliseeriv lugemisseadumus. KAs loetakse teksti sümbolitena või mitte? Kas sümbolid muudetakse lihtsalt teadeteks?
*Sümbol on olemas enne tekst ja temast sõltumata. Satub kirjaniku mällu kultuuriumälu sügavustest ja elustub uues tekstis.
*Mis loomeprotsessis on sümbol, on lugejatajus reministsents(meenutus, kauge vastukaja)
*Samuti rääkis sõnast (kui ohust). Sõnad vihjavad küll tõele, kuid neid saab kasutada ka vastupidiseks.
*Dostojevski teostes ilmneb sümboli tüüpiline käitumine kultuuris: hakkab kogumaja korrastama enda ümber uut kogemust, muutudes mälu kondensaatoriks, seejärel hakkab lahti hargnema süžee hulgaks, mida autor kombineerib teiste süžeekonstruktsioonidega.
*Samas võib sümbol olla väljendatud ka sünkreetilises sõnalis-visuaalses vormis, mis projitseerub tekstide rasandile, aga ka tekstide vastumõjul muutub.
*Sümboli koht teiste märgiliste elementide seas: konventsionaalsusest - nagu öeldud - erineb teatud ikoonilisuse tõttu; ikoon vs sümbol: sümbol kui maal jätab mingi illusiooni ja sisendab meile usku sarnasusse, ikoon sisu vilgub läbi väljenduse???; Ikoon sulab ühte indeksiga - väljendus osutab sisule samavõrra, kui teda kujuta. Seetõttu, on sümbolit nimetatud konventsionaalseks.
*Sümbol kõigis märgilisuspõhimõtetes kondensaatorina. Ta on vahendaja semioosise sfääride ja semiootilsite/semiootikaväliste reaalsuste vahel. Samuti on ta vahendaja teksti sünkroonia ja kultuuri mälu vahel.


KULTUUR JA PLAHVATUS
*Bin opos loll-hull ühendus: loll->tark->hull (tekib ternaarne struktuur). Pole sünonüümid, vaid antonüümid (äärmuslikud vastaspoolused)
*Loll ei oska paindlikult reageerida, käitumine ennustatav; okukorra ja enda tegevuste õigete suhete rikkumine. Toimingud stereotüüpsed, kuid rakendab vales kohas.
*Tark: käitumist võetakse normaalsena. Mõtleb nii, nagu kommete vms kohaselt tavatsetakse mõelda. Seega ak tema käitumine etteaimatav, seda kirjeld normina.
*Hull: meeletu käitumine. Täiendav vabadus keelde rikkuda, tegevused mis normaalsele inim keelatud. Pidevalt nii käitudes hukatuslik, kuid konfliktolukorras suht efektiivne.
*Inimesel individ algatusvõime, suudab ümber lülituda ettearvamatu tegevuse sfääri. Tugeva ja suure võit nõrga üle -> vastavalt reeglitele, valdab kõigile ühist tegevust.
*Teiseks, nõrga kuid targa võit tugeva ja suure lolli üle.. Tark võidab kavaluse, pettuse, leidlikkusega (amoraalsus?) Tark sooritab VAENLASTE jaoks ootamatu teo, tarkus rakendub kavalusena. See paiskab vastase välja tema comfot zoneist, sest loll hiiglane oskab käituda ainult stereotüüpselt ega suuda välja mõelda midagi uut.
*Tark(normaalne) vs hull puhul on sama, aga eelis on hullul. Hulle on kasutatud eri kultuurides lahinguväljal -> beerserk (lahinguhulluse seisundis sõdalane, lahingus muut loomasarnaseks, kaotab inimkäitumisele omase). Sarnase lahinguhulluse võib esile kutsuda alkohol.
*Meeletu käitumise kujutamine kirjanduses (Don quijote)
*Hull mittemeditsiinilises tähenduses -> teatud lubatud vaga veider käitumine -> kaks vastandlikku tähendust. Seotud TEATRAALSUSEGA (LEv Tolstoi järgi hullumeelse eredaim näide teater, pealtvaatajad on seega normaalsed/loomulikud).
*Kunsti- ja semiootilise sfääri vastasndamine loomulikule. Elu ja teatri vastandlikkus annab tähenduse ja semiootilise väärtuse nende segunemisele.
*Nero: elu muutmine teatriks küllastab seda tähendustega.
*Sugude transfiguratsioon on iidsemaid teatrivõtteid, ka Nero kasutas naisenäoga maski. Nero pidev ümberkehastumine.
*Prantslaste konseptsioon teatraliseeritud igapäevaelust: žestide-tegevuste kordamine -> plahvatusest harjumuse sfääri kandumine -> niipea kui on kort sooritatud saab ta jäljendamisobjektiks.
*Normil (tark) puudub oma ruum ja tunnused -> paikneb hullu ja lolli vahel. Tunnuseid pole ka plahvatusel. Individuaaslse käitumisena muutub ta normist välja meeletuseks, massiliseks saades rumaluseks.
*Keskaegsed tekstid semiootilised. Teistsugune võrdl romantilisega, kus reeglipärasus ja meeletus on vastandid ja meeletusse ruumi minek tähendab reeglite rikkumist. Keskaegses on ülim väärtusaste saavutatav vaid meeletuses, ülimaid reegleid suudab täita vaid meeletu -> reelgid omased erakordsele kangelasele. Seega romantilises reeglid vulgaarse pärusmaa ja ekrgesti täidetavad, keskaegses saavutamatu eesmärk erakordsele isiksusele. Looja: romantilises rahvas.
*KEskaegsete käitumisnormide kahemõttelisus: normatiivseid tekste uurides leiame, et argikäitumises järgiti täpselt reegleid; samas aga võib näha reeglites ideaali, mida pole võimalik saavutada.
*Mudelid. Ei asu tekstidega samal tasandil, realiseeruvad formuleerimata kuid läbinähatava kultuurikoodina või metatekstina (reeglid, õpetused).
*Varane keskaeg: kaks au mudelit: kristlik-kiriklik(maise ja taevase range eristamine, maine on üürike) ja feodaal-rüütellik(ausemiootika ükiskasjalisem, houtakse lahus autasu ja sõnaline kiitus; au tähendab saaki aga ka sotsiaalse vahekorra märki; seda antakse/osutatakse/avaldatakse jne, vastupidiselt kuulsusega. Au andmine-vastuvõtmine. Vasalliteet -> kinkimine -> märk sotsiaalsetest lepetest). Au avaldatakse alt üles, osutatakse ülalt alla.
*Kuulsus: ei anta ega võeta. Ta jõuab kaugete keelteni, tunnusteks kuulutamine ja kuulmine. Avaldub peamiselt kiitusena, ei mõõdeta suuruse vaid kestvusega. Pole seotud väljenduse ja sisu võrdelisusega nagu au puhul. Kuulsust seostatakse feodaalse hierarhi kõrgemate astmetega, aga ka surma hinnaga kuulsuse teeninud sõdalane võrdsustatakse kõrgema astmega.
*Juhused. Sündmus, mis ühes stuktuuris on juhuslik võib teises olla ennustatav. Seega ühe võimaluse teostumises võib nähe mitme muu võimaluse mitteteostumist. inimeste tee on täis teostumata võimalusi. Iga suur sündmus avab uued tede, kuid lõikab ka mitmeid võimalusi ära.
*Plahvatusest tehnika ajani, individuaalsusteni, revolutsioonilise arenguni.
*Pärast plahvatust revol asemel seisak, individuaalsus kaob, tekib ühetaolisuse ideaal.
*Tundmatu kangelane -> tundmatu sõduri haud.
PLAHVATUSE LOOGIKA
*Asume keeleruumis, ei saa välja rabelda; samas suhted keelega keerulised: omistame talle oma mured, pahed, üritame temaga võidelda.
*Semiosfääri omadusi on ebaühtlus. Semiootilist ruumi täidavad mitmed vabalt kohti vahetavad struktuurikillud, millest igaüks mäletab oma tervikut ja seetõttu võõrasse ruumi sattudes võib hakata ootamatult seda taastama.
*Semiootilistel süsteemidel on võime semiosfääris kokku põrkudes säilida ja transformeeruda, jääda teisenedes ikkagi iseendaks -> ei saa eriti rääkida kadumisest. Stabiilseid semi süsteeme ei eksisteeri.
*Semioosise suletud maailma ja semiootikavälise maailma piir -> semiootikavälised tungivad ja toovad kaasa dünaamika ja muutused ruumis, samas muutuvad ka ise sem reeglite järgi. Ometigi heidab sem ruum välja mitmeid kultuurikihte -> ladestuvad kultuuri piiride taha ja ootavad oma aega, et naasta -> on juba ununenud ja seega näivad uuena.
*Strukturalismi tekst: konstantne, mõiste aprioorne (kogemusele eelnev)
*Tänapäeval mõistetakse teksti küll tähtsana aga ta on rohkem nagu funktsioon - tekst võib olla tervikteos või tema osa, kompositsioonirühm, žanr ja ka kirjandus tervikuna. Nüüd on teksti mõistesse viidud ka looja ja auditooriumi presumptsioon -> teksti käsitletakse selle looja ja auditooriumi vaatepunktide lõikumisena. Lisaks tuleb kolmandaks elemendiks kindlad struktuuritunnused (teksti signaalid). Nende kolme lõikudes tekivad optimaalsed tingimused millegi tajumiseks tekstina.
*Mõnikord võib tekkida konflikt elementide vahel: nt looja meelest jääb tekst lõpetamata seisundisse aga kirjastaja tahab omistada lõpetatust
*Peamine küsimus teksti puhul - artiklite probleem -> nende puudumine ei tähenda veelt eaud kategooriate puudumist.
*Pärisnimed vs üldnimed kunstitekstis. Romaanides kolmanda isiku ruum (väljas lugeja ja autori maailmast). Ilukirjandus sunnib kogema iga ruumi pärisnimede ruumina. Kunstis on VÕÕRAS alati OMA ja OMA alati VÕÕRAS.
*Näited Chaplini kullapalavikust taaskord jt tema filmidest.
*Kunstitekstil puudub ühene lahendud -< tobe on öelda, et 'olen juba seda maali näinud ja enam ei lähe', kunsti kasutatakse lõputu arv kordi.
ENNUSTAMATUSE HETK
*Plahvatushetk on ennustamatusehetk, aga siiski on igal plahvatushetkel on üleminekuks uude seisundisse valik võrdselt tõenäolisis võimalusi. Iga struktuuripositsioon kujutab endast mingit variantide kogumit, kuid kaugenemine plahvatuskohast eristab neid tähendusruumis üha enam. Lõpuks hakkavad need kandma semantilisi erinevusi -> rikastub semantiliste erinevuste kogum uute varjunditega
*Ajalugu: mineviku taasloomine. üheks põhjuseks psüühiline vajadus minevikku ümber kujundada, teha selles parandusi ja elada läbi seda korrigeeeritud protsessi -> mälu muutmine.
*Valetamine: mitte üksnes tegelikkuse moonutus, võib ka olla iseseisev kõnesfäär. Lähedale RÄÄKIMISE PÄRAST RÄÄKIMISELE.

HIRM JA SEGADUS
*Vene revolutsioon: enne kodanlikku revolutsiooni nn ettevalmistus, kus majanduslik struktuur tegi läbi embrüonaalse küpsemise; samas sotsialistlikul korral puudus. Seetõttu üleminek kapitalismilt sotsile unikaalne nähtus - plahvatus, mis purustab varasema sotsiaalse struktuuri alused ja loob täiesti uued.
*Lotman tahab näidata, et see pold siiski unikaalne nähtus ja ülemineku puhul tuleks rääkida rohkem binaarsete sotsiaalsete struktuuride arengukonstandist.
*Ternaarse süsteemi dünaamikat iseloom suhteline järkjärgulisus - ei välista plahvatusi. Elemendid ebaühtlaselt jaotunud.
*Plahvatus ternaarses struktuuris: Kultuuri kolmas element on varjus. Liitub ühe või teise võitleva poolega. AGA kriisihetkedel võib hakata kolmas jõud ise domineerima - plahvatus pole siis katastroof, vaid loov jõud. Suur Prantsuse revolutsioon, aadlilosside purustamine.
*Plahvatus binaarses: võitlevad pooled põrkuvad näost näkku, pole kolmandat alternatiivi. Muutus katastroofiline - ainult kaks võimalikku varianti: 1) jätta vana, keelduda muutustest (hiina); 2) püüelda täieliku hävingu ja siis täieliku loomise poole ehk uue (venemaa). Kuigi need erinevad, võrsuvad samalt binaarsete struktuuride pinnalt.
*Kõik sotsiokultuurilised süsteemid, mis 15-20 saj Venes vahetusid, omasid ühisjoont - uus etapp kuulutas oma ainulaadsust, eitas igasugust seost varasematega.
*Bin struktuur ei tunnista vastaspoolte suhtelist võrdsust, mis lubaks vastase õigust kui mitte tõele siis kas või olemasolule. Sallivus on binarsimi psühholoogiale võõras ja tunnistab ainult kompromissitut võitu. Tema tunnuseks maksimalism. Kurjast ja halvast heasse, isegi paradiisi.
*Kuna sellilses struktuuris üleminekuperiod puudus, rõhutati seisaku paratamatust enne hüpet. Binarismil juuerd seega apokalüpsises.
*Revolutsioonilised õpetused räägivad samuti heale jõudmisest läbi kurja.
*Binaarse süsteemi areng on konvulsiivne (kramplik, tõmblev).Kuna kolmandat pole, tekib plahvatuse käigus paratamatult kokkuvarisemine. Plahvatuse ajal paiskub palju võimalikke jätke. Osa surutakse maha, osa leiab edasiarendamist -> valikuprotsess (juhuslik ja ennustamatu); hiljem lisandub inimese teadlik tegevus.
*Seetõttu peaksid ajaloolased uurima ka noid teisi realiseerumata jäänd teid. Seda rõhutas ka Issatšenko.
*Bin struktuur seotud kujutlusega plahvatusest. See peab olema kõikehaarav. Minevik hävitamisele, uus on eelneva eitus mitte jätk. Ei peljata mitte ootamatusi, katastroofilisust vaid seda, et äkki ei olegi häving globaalne.
*Moskva riigi kujunemine aga oli suht stabiilne, st kiire aregn ja katkematu ühes suunas kulgev areng, muidugi oli mingil määral ka konflikte. Vahet teha revolutsioonil (ternaarne süst) ja segadusteajal (binaarne süst).
*Despootia, troon
*Kuriteos on süüdi kollektiiv, mitte ainult persoon, kes toime pani. Šuiski kuultus välja individuaalse vastutuse.
*18.sajandi alguseks oli venemaal olnud kiire tööstuslik-tehniline pööre ja siis oli PIDURDUS. Samuti tekkis vastuolu. Ralupoegade vabastamine oli järgmine vajalik samm euroopalikumaks muutumisel -> valitsuse vastutus, aga aadli vastuseis
*Varasemate valitsusaegade mittetunnistamine, järjepidevuse katkestamine - iseloomulik revolutsioonilisele ajaloole -> majandusreformid, majanduskasv jne -> potentsiaal minna üle ternaarsele süsteemile.
*Bin süsteemid on kunstis väga teretulnud ja soositud, aga poliitikas ohtlikud.
*Sõjakommunism - ajaloo likvideerimise katse. AGA utoopiliste plaanide läbikukkumine - kas tunnistada või traditsioonilise binarismi jätkamine.
*Loosung 'kes ei ole meie poolt, on meei vaenlane'. See nõudis vaenlase olemasolu ja seetõttu tekkis neid pidevalt juurde.
*Üldiselt jaotuvad bin ja tern süsteemid kultuuri eri kihistuste vahel. Ternaarsed kultuuri praktilises ja empiirilises sfääris; Binaarsed spekulatiivsete mudelite, teoreetiliste konstruktsioonide ja kunstilise fantaasia vallas.
*See aga ei tööta alati. Vene kultuuris toodi maksimalist kunstilisest teadvusest praktilise käitumise sfääri
*Korduvalt püüti venes üle minna euroopalikule ternaarsele, aga lõppes alati kriisidega
TEHNIKAPROGRESS KUI KULTUROLOOGILINE PROBLEEM
*Järsud muutused ühiskonna teaduslike ja tehniliste ettekujutuste vallas -> kogu elulaadi, kultuurimõistmise teisenemine -> nimetatakse teaduse- ja tehinikarevoutsiooniks. nt kiri.
*Pilk tuleviku just kriisiaegadel. Neil aegadel olnud teaduserevolutsioonid teisenes täielikult inimene ja maailm, seega kujunesid muutuste ruumipiirid üha globaalsemaks, kronoloogilised piirid aga kahanesid. Algul tehakse äärmuslikud üldistused, revolutsioonilisus.
*Uute võimaluste kättesaamisel püüd kasutada neid vanade eesmärkide saavutamiseks. Enne kirja vs pärast kirja.
*Teaduse, tehnika, kultuure kiire areng tekitas usu inimgeeniuse kõikvõimsusesse, selle kummardamine.
*Inimese loomejõu pahupool: looduse kasutamine toormaterjalina või vaenuliku alana, mida vaja ümber kujundada: viljade suuremaks tegemine, lõhna/maitse andmine/muutmine, katsed inimestega.
*Lisaks vaimustusele, tõi tehniline progress ka hirmu (sõjatehnika, suurtükivägi kui saatana väljamõeldis). Samuti suurendas areng etteennustamatust. Suure arengu tõttu sunniti taanduma traditsioonil ja autoriteedil, kiriku ja vanemate ülemvõimul. Rahva ebakindlus ja hirm väärtuste, mälu jne muutumise pärast; elu orientatsiooni kaotsiminek
*Tekkis teadusekartus, himr õpetlaste ees - kujunes pilt kurikavalast nõist maagist, kelle selja taga on saatan.
*Teaduse saladuses hoidmine.
*Rassiline tagakiusamine, hirm nende ees, kes teevad midagi teisiti - paluvad jumalat teisiti.
*Kõik hirmud sulavad kokku aga siiski NÕIDUSES. Usk jumalasse kõikuma, jumal tarbetuks. humanistid sundisid jumala taganema, et teha ruumi INIMESELE - paljude jaoks võttis selle koha saatan. Usk kuradi mõjuvõimu on kinnisidee.
*Leonid Pinski Traktaat 'Demonomaania' - põhjendused nõidade põletamiseks tuleriidal.
*Hirm nõidade ees tõi kohtuprotsessi lihtsustamise, normide hülgamise, piinamiste piirangute kaotamise. Väljapressitud tunnistus oli piisav süü tõestamiseks.
*Naised nõiad
*Algul vanemad, siis ka just väga noored; kõige inetumad ja kõige ilusamad, ÄÄRMUSLIKUD.
*Hirm vähenes 18.sajandi algul uute majandussuhete kehtestumisega. Elu kindlamaks, loogika muutus = eelnevad teod tundusid võimatutena. Ärkamisaeg.
*Kerkis aga vandenõude küsimus.
*NIISIIS: kiire ja plahvatuslik progress teaduses ja tehnikas pöörab segi argise elukorra ning muuda ajastu sotsiaalset ja psühholoogilist struktuuri. Tagajärjed: mitmekesistuvad mälu, individuaalne loometegevus, ühiskonnaelu. Harjumuslik ja tavaline pole enam efektiivne -> massiline stress ja hirm -> psühholooogiline regress, mis viib kontrollimatute tagajärgedeni.
*Sellised sündmused said toimuda ainult seetõttu, et teaduse ja tehnika revol olid läbi põimunud semiootilister evolutsioonidega, mis muuadavad sotsiokultuurilise semiootika tervet süsteemi. Pööre asjade maailmas muudab suhtumist maailma semiootilise hõlvamise normidesse.
*Uute asjade kõrgenenud sümboolsus. ASjade semiootika genereerib asjade mütoloogiat -> kulla-/luksusemüüt. Rahva hulgas tekkis müüt kullast kui saatanast -> rikkuse vihkamine, kunstivaenulikkus.
*Semiootiline revolutsioon suurimal määral keeles ja suhtlemises. Kommunikatsioonitehnika tähtsus thnika arengus. kiri, trükisõna, televisioon, arvutid. Muutub sotsiaalne roll ja prestiiž.
*Keskaeg pidas autoriteetseks SÕNA, mis oli sakraalses keeles ning jumalik. Argikõnest erinevalt oli see tõene ja vaba inimlikust suvast. SÕNAl oli mõte, aga polnud pragmaatika (see ainult läbi inimese), tuli pragmaatika ületada.
*Samal ajal tekkis illusionistlik maalikunst, mis vahetas välja ikooni.
*SÕNAs ei võinud kahelda, see oli piisav süüdistuseks. Kahtlemine tähendas kuradileeri astumist.

KULTUUR KUI SUBJEKT JA ISEENESE OBJEKT
*Tekstis: Üldistada konkreetstet kultuuriloofaktide uurimisest saadud kogemust; autori rahulolematus sellega , kuidas mõned harjumuspärased teoreetilised kategooriad kajastuvad kirjandus- ja kultuuriajaloos
*19.sajandil üksikkultuuride ajaloo käsitlused Hegeli ja Darwini ideede põhjal.
*Arvati, et kultuur on uurijast väljapool olev, mingis seaduspärases arenguseisus objekt. Selle tunnetamine tähendab nende seaduspärasuste nähtavale toomist.
*Subjektiivne tegur: teadusväline -> eelarvamused, teadmatus, ebausk
*Uurimisprotsess muutus ise enam uurimisobjektiks -> uurija asend keerukamaks, Kanti mõjud sellele. Analüüsiobjekt on analüüsi mehhnism, teadmine teadmisest. Tähtsaks sai teksti ja auditooriumi suhe -> hermeneutikasuundade arenemine. Tähelepanu kultuurisubjektil.
*Kultuuri ajalugu tema tõlgendamises: 1) tema kaasaegne audit (tõlgendamine sünkroonias), 2) järgmised põlved, teaduslik tõlgendamine (tõlgendamine diakroonias, ühest keelest teise tõlkimised).
*Esimesel rõhk objektile ehk tekstile, teisel subjektile ehk tõlgendajale.
*Roman Jakobson ühendas need kaks suunda -> teate ringluse bipolaarne struktuur - adressaat ja adressant. Poolustele vastavad kõneleja grammatika (teksti genereerimise analüüs) ja kuulaja grammatika (tõlgendamise analüüs).
*Ilukirjanduses eristus: generatiivne ja interpretatiivne esteetika.
*Vene formalistide idee suletud ja eneseküllasest tekstist täienes ideega väljaspool teksti asuvatest kodeerivatest ja dekodeerivatest seadeldistest. Uurija paigutus tekstis kord sissepoole, kord väljapoole.
*Arenev retseptiivne esteetika (konstanzi koolkond) - nii objektiivne kui subjektiivne lähenemine ühekülgsed; viis lähemale teksti talitlusmehhanismide mõistmisele.
*Subjektiivse ja objektiivse aspekti eraldamine. Samas teksti reaalses töös kaslduvus teineteiseks üle minna -> nendest mõistetest loobumine.
*Üheltpoolt on subj ja obj universaalsed kultuuri igasuguseks kirjeldamiseks, teiseltpoolt on nad aga Euroopa kultuuritradist sünnitis -> st need jäävad puudulikuks nt India kultuuriteadvuse kirjeldamiseks (Pjatigorski).
*Kultuurisemiootika põhiküsimus on tähenduse tekke probleem. Tähenduse tekkimine - väljastada uusi tekste. Uus tekst on tekst, mis tekib pöödumatute protsesside tagajärjel, nad on ennustamatud. Niisiis, kultuuri sisenevad tekstid väljast -> teekonnal väljundini eripäraselt ja ennustamatult muunduvad.
*Isomorfsus
*Tähendust tekitava üksuse mudel eeldab piiritletust/piiri tema ja välise semiootil ruumi vahel.
*Tähendust tekitavad struktuurid kui semiootilised monaadid (tervik kultuur, temasse suletud tekst), mis talitlevad semi universumi kõigil tasanditel.
*See monaad vajab sisendit ja väljundit. Ta pole materjaalne, vaid semiootilis-informatsiooniline -> sisendisse jõudnud teksti tarvitamine ei hävita seda, vaid transformeerib ja väljundisse jõuab uus tekst, kuid säilib ka lähtetekst.
*Tähendust tekitav struktuur võib minna enda sisendisse ja end transformeerida. Enda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste hulgas -> monaadi võime enesekirjelduseks ja tõlkimiseks metatasandile.
*Seega iga tasandi monaad on tähendustekke immanentse struktuuriga elementaarüksus. Tema vähim võimalik ehitus hõlmab bin süsteemi, mis koosneb vähemalt kahest semiootilisest keelest -> vastastikku tõlgitamatud, aga siiski sarnased -> mõlemad modelleerivad sama semiovälist reaalsust. On ka kolmas osa: tinglike ekvivalentsuste plokk, mis võimaldab tõlkeoperatsioone tõlkimatuse tingimustes -> uue teksti tekkimine.
*Semiootiliseks protsessiks vajalik semiosfäär. Selle tõttu saab monaad astuda suhetesse teiste monaadidega, moodustades kõrgemal bipolaarse ühtsus, AGA selleks peavad osalema samas kõrgemat järku struktuuriühenduses (antonüümsete keelte valdamine, sama metakeel). Nt kaks hõimu loovad ühe sotsiaalse struktuuri.
*Ühenduses monaadid hakkavad oma eripära ja vastastikust kontrasti täiendama, lähevad ka teineteisetäiendavuse seisundisse.
*Isoleeritud kultuurid ei tunne huvi sellise asja vastu; rahvuslik-kultuuriline eripära ilmneb võõramaalaste silmis; kui varasemalt ainult kirjelduse objektiks olnud kultuur jõuab enesekirjelduseni, võtab ta enda suhtes välise vaatepunkti ja kirjeldab end ainulaadsena; tõuseb küsimus nende kultuuride eripära kohta, kes olid enda pidanud eripäratuks.
*Sama monaad võib kõrgemal kuuluda erinevatesse monaadidesse - tema sisestruktuuri polüglotsus. Iga monaad on nii tervik kui osa.
*Semiosfääris pidev infovahetus ja tekstide ränne - tuleneb monaadide struktuursest isomorfismist, metakeelsetesse ühisustesse lülitumisest. Seega semiootiline monaad kui intellektuaalne üksus ja mõistuse kandja. Mõtlevas ruumis asume.
*Monaadid kui semiootilised isiksused (lõpmatu variatiivsus)
*Inimese valikud, kui on rohkem kui üks võimalus. Prigogine järeldus: 1) tasakaalulised olukorrad.põhjuslikkuseseadus, läbitud tee põhjal võimalik ennustada edasist. 2) mittetasakaalulised olukorrad. bifurkatsioonipunktid (punktid, kust liikumine võib kulgeda võrdse tõenäosusega mitmes suunas ja pole võimalik enustada kuhu tegelt läheb), juhuslikkuse osa, juhuslikkustegur -> maailmapildi deautomatiseerimine.
*Intellektitasand: Põhjuse-tagajärje vahele intellektuaalse valiku akt.
*Seetõttu monaadidelgi valikuvõimalus; mida keerukam ta on, seda autonoomsem käitumine, seda ennustamatum -> piiramatud võimalused iseeneslikuks arenguks
*Subjekt-objekt kategooriad toimivad seejuures ainult siis, kui enesekirjelduseni jõudnud monaad modelleerib end kui isoleeritud ja ainsat intellektuaalset entiteeti.
*Välise semiotiseerimine, et saaks astude semiosfääri.
*Semiosfääri piir on kõrgendatud semiootilise aktiivsuse ala, kus töötavad paljud metafoorse tõlke mehhanismid, pumbates kummaski suunas transformeeritud tekste. Uued tekstis.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

---29.05.2013---

KULTUUR KUI SUBJEKT JA ISEENESE OBJEKT
Kultuuri on omamoodi tähendusttekitav üksus. Võimeline tekitama uusi tekste, kohati nim kodeerivaks seadmeks.
Monaad pole füüsiline ühik, vaid vaimne või mentaalne. Eneseküllane, tegelikkust vastuvõttev ja sellele tähendust andev, mõtlev intellektuaalne üksus. Leibniz: monaadil pole aknaid, mille kaudu saaks miski siseneda või väljuda. Monaad on pidevas muutumises ja samal ajal alati püsiv: vastuolu, mis kultuuris nt väga tähtis.
Miski ei sisene meie maailma nii nagu ta on meist väljaspool.
Kultuuriareaalid
Valik ja vabadus. Juhuslikkus, vaba valik ehk intellektuaalse valiku akt. (Aga kas vaba valik ja vaba tegu on üldse võimalik või on kõik determineeritud)
Kui Lotman toetub kellelegi teisele, siis ta tavaliselt leiab pigem mõttekaaslust ja viisi kuidas sõnastada neid, mida on tema meelest vaja sõnastada. Ta ei võta omaks mingeid konseptsioone vaid leiab sõnastusviise ENDA mõtete konstrueerimiseks.