Seminaritöö teema

Kirjutan siis natuke ainekursuse lõpuga ja seminaritöö kirjutamisega seoses oma plaanist. Sügisel sai osakonda saadetud ka tööplaan ning teema on kinnitatud ja mingeid vastuväiteid ei tulnud. 

Minu teema eeldatavaks pealkirjaks saab: „Vaenlase konstrueerimine David Icke’i raamatus „Ääretu armastus on ainus tõde. Kõik muu on illusioon“ (2007)“. Lisaks võib uurimise alla tulla Icke’i raamatutest „Matrixi lapsed“ (2003). Teema valimisel otsustasin David Icke’i kasuks seetõttu, et tema teooriad on vandenõuteoreetikutest enim mõjutanud rahva vaateid valitsuse ja võimu küsimustes. Järjest rohkem inimesi võtavad omaks Icke’i teooriad ja ilmutavad umbusaldust valitseva võimu vastu, keda Icke kujutabki vaenlasena ja seda küllaltki ekstreemsel viisil. Tänapäeval ei ole ilmselt enam palju inimesi, kes poleks kuulnud tema teooriaid reptiilidest, kes peituvad ka näiteks Maailmas tuntud valitsejate nagu Elizabeth II ja George Bush taga, sunduslikust inimeste mikrokiibistamisest, kusjuures ka praegu on hakanud levima hirmujutt, et alates 2014.aasta maist on Euroopa Liidus sündinud vastsündinutele kiibistamine kohustuslik, samuti räägib Icke Illuminaatidest, kelle käes on kogu maailma pangandus, matrixi-laadsest maailmast, milles me elame, Uuest Maailmakorrast (originaalis New World Order) ja paljust muustki. 

Minu põhiliseks uurimisobjektiks on vaenlase kuvand, millisena teda raamatu lugejaile esitletakse. Tahan välja selgitada, kuidas see on üldisemale kultuurilisele taustale ehitatud ning millistele retoorilistele vahenditele on seejuures toetutud. Läbivateks baasmõisteteks võiksid olla: oma ja võõras, vandenõulased ja vandenõuteooriad, hirm, vaenlase konastrueerimine. Töös plaanin toetuda Juri Lotmani’ile („Hirm ja segadus“), vandenõuteooriate uurijatele Michael Barkun’ile ja Mark Fenster’ile; Boriss Uspenskile („Vene kultuuri jõujooni“), lisaks mainin ära sellised nimed nagu Paul Cobley, Leonidas Donskis jt

Vahepeal on peast läbi käinud ka idee, teha seminaritööks puhtreferatiivne või teoreeriline töö (seminaritöö võib ju seda veel olla), et järgmisel aastal bakalaureusetöös arendada seda edasi ja lisada juurde empiiriline pool juba nimetatud Icke'i raamatut hõlmates. 

Ütleme nii, et mind valdab tegelikult õrn paanika, sest see tundub tõesti selline SUUR töö ja selline tunne on küll, et ega ma ei oska praegu veel midagi sellist kirjutada, eriti kuna hoolimata võetud uurimismeetodite kursusest, ei saanud ma metodoloogia poole pealt suurt targemaks. Õnneks lohutab mind see, et semiootikas on levinud ad hoc uurimisviis, mille puhul uurimisobjekt nii öelda dikteerib ise, mil moel uurida tuleb.