Õppejõud: Ülle Pärli
Punkte: 20/20
(Ausalt öeldes, ma ei ole ise päris kindel, kas see ikka vääris maksimumpunkte. 'Millegipärast' oli semestri lõpus kuidagi jube palju teha, kaks kirjalikku tööd oli vaja teha üsna samal ajal, ja nii saigi kahe analüüsi teemad klappima pandud ja suhteliselt kiiresti valmis kirjutatud.)
Alustuseks
Juri Lotman (2004: 21) on kirjutanud:
„Igasugune kunst pöördub suuremal või väiksemal määral auditooriumi
reaalsusetunnetuse poole. [...] milline fantastiline sündmus ka ekraanil aset
ei leiaks, muutub vaataja selle tunnistajaks ja justkui kaasosaliseks.
Seetõttu, teadvustades küll toimuva irreaalsust, suhtub ta emotsionaalselt
sellesse kui tõelisesse sündmusesse.“ Millise seisukoha peaksime võtma aga
juhul, kui filmi autor tahabki näidata – võib-olla küll lisades teatud
illustreerivaid detaile – meile reaalset elu, rõhutamaks näiteks ühiskonnas
kasvavat probleemi? „Tulnukas“ on film, kus kujutatakse Eesti ühiskonnas jõudu
koguvat counter-kultuuri – jõmlus. Vaatajani
jõuavad seigad elust enesest. Samas on siin kaks probleemi. Esiteks, kas vastuvõtja tunneb ära reaalse elu või on
ta oma enda maailma isoleeritud ega suuda uskuda ekraanil toimuvaid sündmusi
reaalses elus võimalikena. Teiseks, kui filmi vaatab jõmmikultuuri esindaja:
kas ta on uhke, et tema elu –
ainukest (õiget) elu – kujutatakse või satub segadusse (ehk koguni vihastub),
et ekraanil jookseb tema igapäevaelu ning ta ei mõista, miks. Lotmani meelest
ei ole aga kunagi näha tervet reaalsust vaid ainult tükki sellest (Lotman 2004:
41). Seetõttu, ei saa ka film „Tulnukas“ näidata meile kõiki jõmmikultuuri aspekte,
vaid ehk kõige tuntumaid tunnuseid. Iga kujutis ekraanil osutub märgiks ehk
omab tähendust ja kannab endas
informatsiooni. Üheltpoolt on need kujutised küll reaalse elu ilmingud, kui
teisalt võivad nad omada ka mingeid lisatähendusi (Lotman 2004: 51-52). Nii esineb
ka kõnealuses filmis metafoorseid lisatähendusi.
Stereotüüpne käitumine
Raamatus „Kultuur ja plahvatus“ rääkis
Lotman lolli ja hullu vastanduse ühendusest, kus nende kahe vahele jääb tark.
Oluline on ära märkida, et hull ja loll ei ole sünonüümid, vaid väga
äärmuslikud mõisted. Lolli käitumine on etteaimatav, sest ta ei suuda midagi
uut välja mõelda, ta ei käitu olukorrale vastavalt ja seetõttu on tema teod
laiemas plaanis totrad. Targa käitumist võetakse ühiskonnas normaalse ja
mõistlikuna. Ta käitumine on vastavuses normide, reeglite ja seadustega, mis
teeb ka tema käitumise ettearvatavaks. Kolmandaks hull, kelle käitumist
võetakse meeletuna, ta on täiesti ettearvamatu ja läheb nii öelda normaalse
inimese käitumisega vastuollu (Lotman 2005: 52). Ühiskonna silme läbi on
kujutatavate tegelaste käitumine loll, nende elu on täis rumalust. Päevast päeva joomine, ropendamine, endast
erinevate inimeste vihkamine ja solvamine, vägivald (kuigi tihti sõnad suuremad
kui teod), ühesugune välimus, sisutühjad vestlused, auto ja selle täiendamine
kui prioriteet, ebaratsionaalne käitumine. Ühiskonnas on nad taunitud ja nende
subkultuuri võetakse hälbelisena. Filmis on samuti tähenduslikke markeeritud elemente, mida
korratakse (Lotman 2004: 52) , autor on
omistanud need jõmlusele. Elementideks võivad
olla näiteks nokamüts, mille olulisust rõhutatakse näiteks lõpus, kus üks
jõmmidest võtab „lahkunud“ Valdise mütsi endale ja enda oma annab sõbrale
(nende mõlema reaktsioonid on positiivsed, saades omale uue, ilmselt grupis
positsioonilt kõrgemal asuva liikme, mütsi), tundub nagu oleks just müts grupis
staatuse näitajaks. Tegelased paistavad tähtsustavat ka burgereid – „Sa viskasid burksi ära praegu vä?!“ –
mis tulevad jutuks nii mõnelgi korral. Huvitav aspekt ilmneb ka järgmises
dialoogis: „..sul hakkas, sa oled lolliks
läinud või?“ – „Mis ma siis tegin, ma
lihtsalt ütlesin, mis ma arvan“ – „Omadega
ei plõksita, saad aru“. Oma arvamusel ei ole nende hulgas kohta, samas aga
on huvitav, et ropendamise teel üksteise tervitamine või lihtsalt suhtlemine on
täiesti tavaline ja see ei ole nende jaoks solvav. Võiks ära märkida, et lõpusekundid,
mil näidatigi UFO-t ei olnud nende reaktsioon eriti sügavam igapäevakäitumisest. See tähendab, et nad
märkasid tulesid ja tõid võrdluseks autotuled, aga seda, et nende ees seisab
midagi nii müstilist, nad peaaegu ei märganudki. Pärast läks elu sama rada
edasi. Võiks arvata, et millegi sellise nägemine, muudab inimese maailmapilti
ja –tunnetust, kuid nende suhtumine jäi ikkagi samasuguseks. Nende enda pilgu läbi
on just nende elu normipärane ja nende käitumine
tark. Seda illustreerivad ka näiteks järgmised
filmis välja öeldud laused: „Nüüd
on normaalne mees, müüb metsa ja peksab pedesid raudlatiga“/„[Valdisele pärast muutumist] Sa olid enne
nii normaalne“/„Sa oled Eestis ja sa
oled eesti mees“. Olgugi, et üleüldine käitumine on stereotüüpne, on viimane
mainitud lause eriti jahmatama panev,
sest tembeldatakse Eestit üleüldiselt – õige eesti mees on jõmm. Tekib küsimus,
kas tõesti on probleem juba nii suureks kerkinud, et eestlane üldiselt paistab
jõmmina? Või ehk soovib autor meie rahvustunnetusele rõhudes veel eriti
toonitada probleemi tõsidust.
Tulnukas
„Mul
on kõik täitsa sassis. Kõik, mida ma täna näinud olen, on
ajuvaba. Kõik joovad, sui-sui..., laaberdavad, ropendavad, varastavad. Ma ei
saa aru, kus ma olen sattunud, ma olen nagu mingi kuradi tulnukas teiselt
planeedilt.”
Keskne probleem filmis on üles ehitatud
oma ja võõra probleemile – binaarsele opositsioonile, mis on kultuurisemiootika
üks baasopositsioone. Võõra märkimiseks kasutatud termin – tulnukas – on siin
üheltpoolt metafoorilise tähendusega. Tulnukas
on meile midagi tundmatut ja võõrast, võib-olla isegi midagi kardetut. Neid
usutakse olevat täiesti erinevad. Ka Valdis oli pärast lööki täiesti erinev.
Tema käitumine näis teistele arusaamatu ja – kasutades Lotmani terminit –
meeletu (Lotman 2005: 52). Miks talle
Jarmo auto ei meeldinud? Vali muusika? Miks ta ei taha „karvastele“ peksa andma
minna? Miks ta ei soovinud seksida? Miks ta on selline? Grupiliikmete silmis
oli Valdisest saanud midagi taunitavat, ebanormaalset. Nende vahel tekkis
tõsine konflikt: Valdis ei saanud grupiliikmetest aru ja nemad Valdisest. Nad
olid nagu kaks täiesti erinevat kultuuri. Lotmani käsitlustes ongi oluline
Teise probleem. Valdis kirjeldas end grupikaaslaste kaudu Teisena - tulnukana. Lotman on samuti rõhutanud võõra omaks
muutumise tähtsust erinevate kultuuristruktuuride lõikumisel. „Nii peab väline
kultuur, tungimaks meie maailma, lakkama olemast „väline“. Ta peab leidma
endale nime ja koha selles kultuuris, kuhu ta on tunginud. Kuid selleks, et
muutuda „võõrast“ „omaks“ tuleb see väline kultuur, nagu näeme, sisemise
kultuuri keeles ümber kodeerida“ (Lotman 2005: 151) . Miks filmis sedasi ei
juhtunud? Jõmmidel on kujunenud juba teatud reputatsioon, et kõik, mis on neist
erinev, on vale ja halb. Ning paraku ei ole nad avatud võõrast omaks võtma ega
aktsepteerima erinevusi. Kuidas on lood Valdisega? Ta paistab olevat segaduses, kuid sellest
hoolimata küsib ta küsimusi. Näiteks „Miks
peavad kõigil niisugused mütsid peas olema“/ „ Miks peab olema normaalne, miks ei võiks olla eriline [...] Siis
kurat mõtle!“/ „Noh,miks sa paned muusika nii kõvaks ja, selles mõttes, et ei
kuule ju midagi, lihtsalt mingi müra ju“. Ta justkui tahaks mõista, mis
tema ümber toimub, ometigi kõlas viimane küsimus pigem halvustavalt ja naeruvääristavalt.
Sellest võib jällegi välja lugeda, et ka tema ei ole tegelikult päris avatud
oma-võõra piiri hägustamiseks.
Seni vaatlesin tulnukat metafoorilisest
vaatenurgast, sest vaatama hakates ta ometigi mõjub metafoorina. Ometigi toimub
lõpus ka vaataja ootuste rikkumine ja näidataksegi „lendavat taldrikut“, mis
võib tekitada vaatajas segadust – kas filmil on äkki veel teinegi mõte? Maaväline
elu on olnud mitmetes meediakanalites vahelduva eduga tähelepanu all. 1977.
aastal saadeti kosmosesse Voyager 1
ja Voyager 2, et õppida tundma meie päikesesüsteemist
väljaspool olevat. Voyager’itele on
kaasa pandud audio-visuaalsed kuldsed plaadid
juhuks, kui mõni maaväline eluvorm peaks selle enda valdusesse saama.
Plaatidel leidub pilte Maast, teaduslikku informatsiooni, inimkeelseid
tervitusi ja muid helisid (Wikipedia viimati muudetud 27.05.2013, vaadatud
03.06.2013). Seega teiste maaväliste eluvormide avastamine ja nendega
suhtlemine on igati aktuaalne. See võib olla nüüd küll üleinterpreteerimine,
kuid võib-olla lisas autor sellise elemendi oma filmi meelega, et siduda seda vägagi
aktuaalse teemaga ja ehk üritamaks vaatajaid panna uskuma nende tõelisust.
Teisest küljest võis sellel olla aga hoopiski ironiseeriv eesmärk. Kas siis
tulnukahirmu või liigse tähelepanu või mille iganes vastu. Kuna siin on selgelt
näha üleloomulikkust ja montaaži olemasolu, kas
saame seda siis nimetada reaalse
elu peegelduseks enam? Kuna
tulnukalaevad ei ole meie taevas tavaline nähtus, ei saaks seda enam päris
reaalsuseks seal nimetada, see tekitab vaatajas arusaamatusetunde – ta ei tea
enam, kas võtta ka eespool toimuvat tõena või mitte. Samas võib sellesse suhtuda nii nagu
varasemalt mainitud – illustreerimaks jõmmide muutumatust pärast nii
hämmastavat juhtumit.
Kokkuvõtvalt
Käesolevas töös analüüsisin filmi „Tulnukas
ehk Valdise pääsemine 11 osas“. Kuidas selles näidatud jõmlus reaalset elu
kajastab, tõin välja stereotüüpset käitumist ja kuidas jõmmid paistavad
ülejäänud ühiskonnaliikmetele, filmis markeeritud elemente, mis on omistatud
jõmlusele. Teiseks, käsitlesin oma ja võõra probleemi, millele on film
üldjoontes üles ehitatud. Võõra märkimiseks on autor kasutanud vägagi sobivat
kuid ka vastuolulist terminit – tulnukas.
Vaataja on algusest peale meelestatud sellliselt, et tulnukas täidab
metafoori rolli, kuid lõpus see rikutakse ja näidatakse tulnukalaeva ja
jäetakse mulje Valdisest kui tõelisest
maavälisest olendist, mis jätab vaataja segadusse ja piisavalt ruumi
erinevateks tõlgendusteks.
Allikad
1)
Merivoo, Rasmus. Film „Tulnukas ehk
Valdise pääsemine 11.osas“. Võimalik vaadata näiteks siin: http://www.youtube.com/watch?v=5YkkqjPNtBw
2) Lotman, Juri. Filmisemiootika.
Tallinn, Varrak 2004.
3) Lotman, Juri. Kultuur ja plahvatus.
Tallinn, Varrak 2005.
4)
Wikipedia. Viimati muudetud 27.05.2013, vaadatud 03.06.2013. http://en.wikipedia.org/wiki/Voyager_2
